Maja ehitus, kas see on ikka meie jaoks? :S

Eelmises postituses kirjutasin kuidas palju soovivad edu meie ettevõtmisel, aga on ka  teine osa inimesi kes ütlevad, et täitsa hullud- ehitavad maja. Seda mitte negatiivsel toonil, vaid see tundub liiga raske, ülikallis, lausa midagi MÜSTILIST kui mitte võimatut. Maju teevad ju ehitusfirmad mitte eraisikud. Üksiküritajal pole nii palju erinevaid teadmisi ja oskusi et ehitada ISE üks korralik maja. Ja neil võib täitsa õigus olla 😕. Ja see viib mind aeg ajalt mõttele et võib olla maja ehitamine polegi meie teema ja lihtsam oleks soetada võtmed kätte eluase. Praegu kerkib uusarendusi juurde nagu seeni pärast vihma. Võta üht ja viska teist, nii et valik peaks olema piisav ja midagi ikka enda jaoks leiaks.

Selle peale ma ütlen, et maakleritel pole vaja mind tülitama hakata ja seletama kui väga mul oleks vaja just nende korterit osta. Kellel ikka ei ole ehitamise huvi, nendele jäägu valmis objektid. Marekil oli maja ehitamise unistus juba siis kui me kohtusime ja mina rääkisin et tühi jutt ei maksa midagi, TEHA TULEB ja nii me vaikselt pusime. Marek on ehitaja käte ja elektriku hingega. Mina püüan kaasa aidata asjaajamises ja Mareku  juhendamisel ka ise käed külge panna. Ma loodan et meist saab üks hea tiim. Öeldakse, et mine oma elukaaslasega reisile, siis saad teada kui tugev on teie suhe. Aga no maja ehitamine ...😂  see on küll level tuhat suhte tugevuse hindamise parameetril. Et kui selle käigus jäädakse kokku siis miski muu enam lahku viia ei saaks💪.

Jah , aegajalt võib tekkida tüdimus enda eesmärkide poole püüdlemisel, sest mõni eesmärk võtab väga kaua aega. Aga kuidas siis hoida end motiveerituna? Ma olen hakanud mõtlema nii, et see eesmärk polegi tegelikult nii oluline, vaid oluline on teekond selleni. See, mil viisil on ühe või teise eesmärgini jõutakse, milliseid emotsioone,  rõõme ja katsumusi sel ajal läbiti. Rõõm on ju näha midagi oma kätega valmimas, protsessi tuleb nautida ja nii saame parimaid mälestusi mida meenutada.  Kui teised käivad perega kuskil matkal või väljasõidul siis meie müttame kraavis ja see on meie omamoodi vabaaja veetmise viis :):):)

Mind on inspireerinud blogija Laura Vesiloik oma bolgis nimega Nautige Hetke(väga 👍 nimi). Üks osa tema blogist on samuti maja ehitusest, mida ma ka huviga jälgisin ja see andis mulle lootust et võib-olla suudaksin mina samuti seda teekonda läbida. Mis mind üllatas, on see, et seal ehitati maja umbes poole aastaga, ühe lapse kõrvalt ja seda kõike küllaltki noorelt. Summarselt ka üsnagi kopsakalt nii et ma päris täpselt ikkagi aru ei saanud kuidas see neil võimalik oli. Igatahes, see andis mulle usku edaspidiseks et ka meie unistus ei ole nii ebareaalne.
Mulle meeldis tema mõttelaad, et kui midagi teha, siis korralikult. Kokku ei tohiks hoida mahukatelt asjadel, mida hiljem on kokkuvõttes veel kulukam ümber vahetada, nagu nt katuse materjal, põrandad, küttesüsteem, ventilatsioon. Proovime sama viisi järgida ja tegelikult ma üldsegi ei kahtle, et me kunagi ka oma eesmärgini jõuame. Lihtsalt, peaasi et hiljem midagi kahetsema ei  pea, et siit või sealt on midagi valesti tehtud. Nagu ma olen varem kirjutanud, maja ehitame korra elus ja korraliku.

Tegudest nii palju, et ehitusregistrisse on taotlus sisse antud ja oleme vastuse ootel. Lõpptulemuseks peaks siis olema ehitusluba, et saaks ametlikult ehitama hakata. Nagu ka eelmine aasta, enne 8tonniste märkide mahavõtmist väga midagi nagunii teha ei saa, ainult väikse kopaga nokitseda :)

suvaline pilt minikopast, autorehvidest ja prügikastist :)

Eelmises postituse kirjutasin samuti seda, et Ülenurme vald, kuhu kuulub ka meie maalapp, kaob ära. Nüüdseks on Vallaisad rahva soovil ümber otsustanud, et Kambja asemel tuleb tagasi Ülenurme vald. Kuigi kummaline on see nimede vahel pendeldamine oleks mul hea meel kui Ülenurme ei saa Kambjaks. Lõplik otsus see veel pole, selleks tuleb läbida ikka pikem bürokraatia rada. Taotlus läheb edasi kohanimenõukogusse, kes annab oma seisukoha riigihalduse ministrile, kes otustab, kas minna nime muutmisega valitsusse.