Pärast majakarbi valmissaamist oli vaja hakata vaikselt maja küttega tegelema, seda enam et sügis hakkas lähenema ja ilmad üha enam jahedamaks minema. Kütteliigiks on maaküte. See agregaat ja paigaldus nõuab suurt väljaminekut, nii et oli vaja lasta teha uus hindamine panga jaoks, et töö saaks jätkuda.
Maaküte õhust elektrit ei ammuta, nii et oli viimane aeg tegeleda elektriliitumisega. Jah, meil siiamaani ei olnud majas elektrit. Fun fact veel siia juurde et elektrit saime siiamaani naabrilt pikendusega🙈. Krundil oli 4 amprit juba olemas, seega oli vaja meil juurde tellida 16amprit. Kui aga hakkasime lepingut sõlmima ei näidanud kuskil et need amprid seal olemas. Tuli hakata selle kohta uurima. Selgus, et krunt nii ammu aega tagasi moodustatud, et dokumentatsioon nende amprite kohta kadunud/puudulik. See võttis ka aega, mida me ei arvestanud aga lõpuks said olemasolevad amprid ka dokumenteeritud ja leping sõlmitud ja vajalikud 16 amprit juurde ostetud.
Marek sai hakata paigaldama elektrijuhtmeid, mis lae pealt jooksevad. Kõik juhtmed pidi ära vedama- isegi välisvalgustite, andurite ja kaamerate juhtmed. Hiljem seda teha oleks pea võimatu, sest lae peale tuli soojustuseks puistevill.
 |
| Marek pidi käbedalt juhtmed vedama, sest krohvitööd hakkasid peale tulema |
Hetk peale seda kui maasoojuspump me õuele poetati. Kuigi mul oli graažiuks ekstra avatud transportöörile selleks, et otse sinna maha laadida. Nii ma palvetasin seal mõnikümmend minutit, et sadama ei hakkaks ja abilised tuleksid kiiremini pumpa kallakust üles garaaži tooma. Aparaat saadi garaaži ja mõned päevad hiljem ka seadistati töökorda. Nii et meil oli nüüd majas KÜTE. See oli jälle üks väga õnnis tunne😇. Pmts oleks saanud nüüd juba majas elada, aind et igal pool on väga tolmune😆
Kõige raskem maja ehituse juures on raha kogumine, teisena ma tooksin välja haljastuse tegemise. Ma poleks iialgi arvanud et see osutub nii raskeks ja närvirakke nõudvaks. Haljastust hakkasime sügisel tegema ja meil oli ennem seda krunt täielik džungel. Kõigepealt kutsusime kopa, kes keeras pinnase pahupidi. Kahjuks selle käigus sõideti maha kogemata ühe väga kauni männikese🌳 😞. Siis kutsusime randaaliga traktori. Siis tuli kõige tüütum ja raskem osa tööst- tuli hakata rehadega kobestama pinnast. Selleks tulid appi ka mu vennad 💪
Mulda oli ka vaja juurde tuua. Auto järelkäruga sai mitmeid kordi seda juurde toodud. Kõige lihtsam oleks muidugi olnud rekkatäite kaupa tellida mulda, aga see oleks liiga kalliks läinud. Üle 4000m2 haljastusele mulda rööviks meid paljaks 😆. Tuli natuke säästlikumaid viise kasutada.
Järgmine samm oli ATVga silumine. Marek leiutas ühe järelveetava moodustise. Vahepeal oli vaja ka kive korjata. Siis jälle ATV-ga ja siis jälle kive korjata, sest uued kivid ilmusid taas pinnasest.
 |
| Kõige mõnusam töö selle juures- külvikuga muru külvamine. |
 |
| siin juba muru võtab ilmet, aga mõnda kohta kuhu lohud tekkisid vaja mulda siiski juurde |
Meie kõige suurem viga haljastuse tegemise juures oli see, et me kõigepealt ei niitnud seda džunglit maha. Lasime kohe kopa peale ja sinna mulla sisse jäid ikka pikad heinatutid, mis hiljem jäid siis traktori randaali külge ja tagumine krundi osa ongi sellepärast nüüd täiesti ebatasane ja murutraktoriga sinna ligi ei saa. Aga tsiteerides klassikuid: "Ma mängin ju esimest korda". Nii et teine kord oleme targemad või siis las vähemalt keegi õpib meie vigadest.
