Siis kui jõuab kohale et maja ehitamine võtab oodatus rohkem raha ja aega...

Alustan  rõõmustava uudisega, et nüüdseks on ehitusprojekt heaks kiidetud ja ROHELINE TULI on antud ehitusele. See tähendab, et kopa võib maasse lüüa ja saab asuda tegudele. Kopp möllas meil tegelikult ka juba varem. Marek rentis vähe suurema kopa ja korjas kännujuurikad kokku, et plats lõplikult puhtaks teha. Selle käigus saime teada, et meil on väga toredad naabrid. Tuldi uudishimulikult uurima ja pakuti abi. Ühtegi kätt me tööta ei jäta ja nii me saime ühe korraliku maitule kokku roogitud igasugustest toigastest ja sodist mis krundil vedeles.

rõõmus tööline

Objektijuht hindab olukorda

Pinnas kooritud

Ka ehitusprojekti taotlus ei kulgenud ilma kivide ja kändudeta, päris 1. korraga see läbi ei läinud ja oli vaja teha väiksed parandused. Parandused mis jäid meie kanda: krundile tuli tellida siiski uus geoalus, kuna eelmine pidavat olema liiga vana :S No problemo, nagu ma ilmselgelt olin selle väljaminekuga arvestanud...mitte.
Lisaks tuli tellida energiamärgis vastava pädevusega spetsialistilt..ja siis oodata ja oodata umbes sada miljon aastat kuni kogu kupatus kokku  pannakse, et ülevaatamiseks valda anda. Seal seda siis nii korralikult menetleti et kolmekordselt ületati lubatud menetluse tähtajad. Kui lõpuks, peale pikka ootamist saime vastuse teada, siis ega seal midagi rõõmustavat ei olnud. Projekt vajas taas täiendusi ja me Marekiga kui selle alla mittespetsialistid enam küll aru ei saanud mida meilt veel tahetakse. Igatahes, meie projekteerija hakkas asja uurima ja projekti lihvima siit ja sealt kuni saime esitatud selle siis juba kolmas kord.
Ja taaskord jäi üle ainult oodata nii et ma lõpuks olin ületanud juba igasugused kannatlikuse piirid ja unistavalt vaatasin ridakate pakkumisi. Hetkega said need mõtted pühitud kui nägin valla väljaantud korraldustest meie objekti. Ma ka oma halvimates versioonides ei osanud ette arvata et see bürokraatia protsess nii pikale venib, aga lõpp hea kõik hea- meil on nüüd olemas EHITUSLUBA.

Veel ühest ootamatust väljaminekust- nimelt tahtis meie rajoon  ehitada uut puurkaevu, kuna eelmine, mis oli varem kasutuses, oli kehva vee kvaliteediga. Oli proovitud filtreid ja tuhat muud asja, et seda leevendada, aga jõuti järeldusele, et ega seal muud ikka ei aitanud kui tuli ehitada uus puurkaev. Samas on väga hea, kui me saame puhta vee, kuna varem oli vesi silmaga nähtavalt kollane kuigi maitsest ma küll aru ei saa et see halb oli. Ja selle sama vee pärast olid meil ka eelnevalt kahtlused kas me tahame ikka sinna maja ehitada, aga nüüd on ju väga hea kui see on korras.
Lihtsalt mind paneb pead vangutama sellised asjad, kui tuleb maksta PALJU millegi eest, mida ei saa käega katsuda, näha, tekib selline tunne nagu ostaksid õhku. Toon näite veel ühest taolisest asjast. Meil on tulevikus vaja juurde osta 14 amprit. Üks amper maksab 156€ ehk kokku 2156€

Minu jaoks see on jällegi nagu  MITTE MILLEGI eest raha välja käimine. Kuigi tegelt see ei ole nii, kuna vaevalt me koopainimestena vaid  küünlavalgel elada tahaks. Elektrist oleme me nii või naa sõltuv.

Väikseid ettevalmistusi oleme teinud materjali kohaletoomiseks. Krundi sissesõidu tee või noh, see pole teegi, vaid plats, tuli ettevalmistada, et kui mitmetonnised masinad hakkavad materjali tooma, siis sisse ei vajuks.

Vahepeal peab puhkama ka

Valmis :)

Selle platsi ehituseks(geodekstiil, liiv, vibratööd, geodekstiil, killustik), mis olgem ausad pole üldse suur ala, kulus kenasti ressurssi. Kuigi peaks vist õnnelik olema, et eraldi pikemat teed ehitama pole vaja hakata tegema, sest ma ei taha teadagi, mis see maksma siis läheks.
Päris masendav eks, pole ehitamagi hakanud, kui juba vingun kui palju kulub raha😬.